Kui uued vannid või õigemini raamid, olid valmis, oli aeg ka vesi basseini lasta 🙂 Õnneks alustasime selle piklikuga, millel ainult ots üle laua ulatus…

Esimene üllatus oli see, mis on tegelikult põhikooli matemaatikatunnist saadik teada, aga ikka suudab iga kord üllatada. Nimelt see, kuidas pindala ainult natukene suurendades ruumala siiski märkimisväärselt muutub. Kui 35*130 cm vanni sisse panna 5 cm kiht vett, on see kokku ca 30 liitrit, aga ainult natukene suurema, 55*190 cm vanni sisse läheb ootamatult enam kui kaks korda rohkem, ehk ca 70 liitrit.

Mis seal ikka, vooderdasime raami seest kilega, tassisime vanni vett täis, panime karrageeni tõmbama, istusime diivanile ja hakkasime videokoosolekut pidama. Õnneks saidki jutud enam-vähem räägitud selleks hetkeks kui me äkitselt hirmsa röögatusega püsti kargasime kui siust salvatud ja ekraani eest minema sööstsime. Selgus nimelt, et me polnud kilet siiski piisavalt kõvasti raami külge kinnitanud, mistap see vee raskuse all ühest otsast lahti tuli ja vannis olnud vesi sealt taaskord tee meie põrandale leidis. Õnneks oli see puhas vesi ja õnneks tuli kilet lahti nii vähe, et saime jaole enne kui kõik 70 liitrit põrandale voolasid. No ja kuna eelmisest korrast oli koristustehnika käpas, siis saime uputuse kiirelt likvideeritud. Päris nii tihti pole me tegelikult tundnud vajadust seda põrandat pesta…

Kinnitasime kile tugevamalt, tassisime vanni uuesti vett täis, kuivatasime põranda ära ja saimegi hakata oma uut vanni kasutama. Uued värvid olid ka kohale jõudnud, seega oli elevust ja põnevust palju. Kohe sai selgeks, et suurema, ja kindlamate servadega kui pappkastil on, vanniga on ikka palju mugavam majandada. Üksiti sai selgeks ka see, kuivõrd palju keerulisem on üksi selliste natuke suuremate kangastega toimetada.

Tulemus oli aga igati seda mässamist väärt ja saagiks saime kenad kevadised sallid. Tegime ka mõned teised katsetused, mis olid päris paljutõotavad, aga neist mõnel järgmisel korral kui katsetused on ka esemeteks vormistatud.